mu mõte künnab
vaikselt vagusid
nii vagusi
ta atra seab

kui mesi tundub
ta küntav muld
kui külvaks und
mu ulmades

on väsimus
vist andmas piitsa
ei iitsa härg
ta adra ees

ja mõte mul
vist kisub liiva
ei tundu viivat
kuhugi