esimene suurem lumi

laupäeva
väga varase hommiku poole
sadas lund nii palju maha,
et miskit polnud näha
ja linn polnud enam kole.

ses lumeehtes
sai mulle selgeks,
et inimesed lähevad lumega hulluks.

et isegi paksud inimesed
veavad end välja,
et muidu teineteisest tüdinenud paarid
lähevad parkidesse jalutama.

ma hoian muiet tagasi
või vähemalt proovin,
kui näen neid kätest hoidmas,
kui miski ajab neid kohmetult kallistama.

samuti jäävad paar sinisõrmset fotograafi,
paar hullu istmikliuglast,
lumise näoga koeraomanik
ja ta segane mastiff,
mulle toomemäel silma.

ja öösel enne ärkamist
nägin samuti,
kuidas paar meest
valisid kõnnitee asemel tänava,
et kõndida karedal asfaldil
soojavee torude kohal
ja hoiduda lume eest

lund oli nende jaoks palju
ja mõlemad olid suhteliselt purjus.

ning seejuures
on linn kuidagi ilus,
nii kuradi ilus,
et mulgi tuleb soov
selles ilus
oma vana naist suudelda,
tuleb tahtmine lumes püherdada,
pildistada
ja ehitada midagi.