punkarid ühendati ülejäänud ühiskonnaga

/ foto: Andra Teede /

Osalesin lauljana rakveres toimunud punklaulupeol ning pean märkima, et tegemist oli väga tähelepanuväärse üritusega. Miks? Põhjused on minu kui osaleja jaoks suhteliselt selged ning ka lihtsad.

Esiteks

Veel laulukaare all laumise ajal sain ma aru, et täna ühendati punkarid ülejäänud ühiskonnaga, ning seda nii, et nad selles ise arugi ei saanud. Vaade, kuidas punkar hoiab tavainimese käest ja kõigub ülejäänud kodanikega samas laineterütmis Insener Garini hüperboloidi... on midagi millega nõuka-aeg hakkama ei saanud. Nüüd tõmmati aga neile kott pähe - te olete meie ja meie oleme teie... see oli sotsiaalse tähendusega üritus, mis tekitas minu jaoks küsimuse - kas see kui 'punk võidab' on ühtlasi pungi surm?


Teiseks

Samuti mõtlesin ma seal masside hulgas lauldes, kas villu tamme noore punkarina, näiteks 15 aastat tagasi, oskas ette kujutada, et tema nöökiv-röökivaid protestilugusid esitatakse kunagi laulupeol? Ma arvasin, et vaevalt... Kuid peale ürituse lõppu, tema käest seda ise ka otse küsides vastas ta, et ta teadis seda juba 20 aastat tagasi ette. Kas võib olla et Villu on veel peale geeniuse ka selgeltnägija :)

Kolmandaks

Laulmine, kui teksti esitamine võimaldab mul isiklikult sellesse ka sügavamalt süübida. Nii juhtuski, et neisse laulutekstidesse (ehk esimest korda) väga sügavalt süübides, mõtlesin ma, et nõukaaja lõpu punkaritel pidid ikka 'kuradi suured munad olema,' sest tekstid on nõukogude võimule nii otse näkku, kui vähegi olla saab. Miks neid tüüpe kinni ei pannud? Kust nad võtsid julguse neid tekste avalikutl laulda: "Elab veel Beria kui düsenteeria, vaevab ta hingus tohutut maad. Elab veel Beria, verine dünastia, ravimatu haigus KGB!'

Minu küsimus on, kus on samaväärsed ülistused punkaritele, kes laulsid märksa avalikumalt küüditamistest (Külmale maale), poliitvangidest (Elab veel Beria), ning nõukogude võimu vaimsest rõhumisest (Tere perestroika), kui sel ajal paljud üldse rääkidagi julgesid? Samas, president oli ju kohal, tema pidas ka oma mustas ülikonnas ürituse avakõne.

Neljandaks - muusika!

"Inseren gaarini hüperboloid" on järgmine "Ta lendab mesipuu poole". Trubetski on järgmine Türnpuu, Sarapik ja Liiv kokku, sest seade hüperboloidile tõi välja koorimuusika imelise sobivuse selle meloodiale, ning paljudele kuulajatele pisara silma. Ka mulle lauljana. See oli võimas.

Lõpetuseks

Punklaulupidu oli "ülikõva", nagu paljud seda nimetasid. See oli midagi uut ja lahedat nii publikule kui koorilauljale. Koorimuusika klassika on hea ja ilus (ning TAM'i lauljana tunnen ma ennast vahel kui kõndiv koorimuusika klassika), kuid koorimuusika peab ka ajaga kaasas käima ning Rakveres ta käis. Ja mis siis sellest, et punk lugude meloodiale viidates võib küsida: "Milline meloodia?" võin ma täiesti kindlalt öelda, et tunne oli küll laulupeo oma ja rohkem veel - sellesse segunes ka Viljandi Folgi ning Propelleri kontserdi 'feeling'.

kõik