et asjad olid siis sassis,
et asjad on jätkuvalt nihu,
et saatus jätkuvalt vassib -
kas kaotangi kõigile isu?

/ elu kohta öeldakse erinevaid asju... imeb, on julm, on lõppev, läheb edasi, on karm, on imeline, on mõistatus, on mõttetu, on mõistmatu, ... ja siis sa sured, on elamist väärt, on õlu, on elu, on laste pärast, on elamiseks, on nakkav, on seiklus, on vangla...

mnjah, minu elu on keeruline ja lihtne, kohati laksates näkku, ta jälle silitab põske, hoides mind ajati üksi, toob jälle mul seltsi...
miks üldse? ja miks ülesse, alla? miks ei võiks olla midagi kindlat ja stabiilset, olgu või igavat! aga midagi, mis oleks mu elule selgroog, nagu skeletil see on... käigu need jäsemed siis nagu tahavad...

sellise vankumatu, siiralt armastava toe leides... võiksin alati vastata, "hästi :D" kui juhtute küsima, kuis käsi käib. /