lilled laulavad su nime
ka kauneimad neist matkivad
sind liblik, värviline ime...
ning armastavad maasikad...
neist parem ma ei räägigi...
nad punastasid aind, kui sind
lendamas vaid nägid siin!
Kogu selle ilu sees mu jumalus,
on veel üks mängija, on vägistus,
see räme roim sult rabab tiivad,
trambib maasikad ja peenraliivad,
see laps on rappind liblika...
ja maasikat ta hammustand!
oh, õud...
/teine katsetus ja ikka pole rahul - sellel asjal on vaid hea pealkiri/
2 kommentaari:
Tuleb ju küll. :)
Alati ei pea olema... räme. Õrn rämedus on sageli paikapanevam kui otseütlemine. Võikski olla salalikum luule Sul - vahel. Siis jääb miski kuhugi kinni... lugejal. Seisund on seejuures väga oluline. See on loomulikult minu tagasihoidlik arvamine. Aga mõned inimesed lihtsalt vajavad sügavust ja asjade taha mõtlemist.
mnjah... ma olen alati suht sihitud ja otse... mis ei ole riimurile alati vooruseks muidugi, fantaasiale ei jää ruumi.
Postita kommentaar