anna ruumi
ja anna hingamist
anna mulle kergust
ja ma kerkin nagu pärm
nagu saiatainas
nagu siider või õlu
nagu joobunud mõtted
mis kablutavad pealt poolt pilvi

minust võib nii saada
suur inimene
ilma väikluse
ilma ihnuse
ilma enesekasuta
kõik annan maailmale
ja endale jääb ülegi



/ või siis saab minust sai
ahju poole krõbedaks
igatahes
moosi alla rõõmu
kellelegi kindlasti /

mind ei saa tappa

kui pressid mind
jääb must alles
vaid vastupanu
ja ellujäämisinstinkt

minu enese piirid
nihkuvad raskuse all
mulle lähemale
muutudes õhemaks
nagu kustukumm
või juust
kui lohiseb mööda riivi

mustad ja punased jooned
jäävad liikumisest maha
minu liha
minu keha
minu mõtted

seal ma olen
ja siin
tihedalt pakitud
väikeseks kokku

nii on lihtsam kohal olla

mind on palju vähem
millele keskenduda
tombuke

nii ma kaitsen ennast
raskuste eest
nii ma kahanen
ja nõnda viisi
saab minust väikene
inime

sügiselehed
süvasügavalt savi
vahel ongi nii