kõik läheb mööda
õnn
ja õnnetus
su elu läheb mööda

möödub sust üks naine
buss ja surmavari
mööda mõtle asjadest
millest pole abi

pigem omada häid sõpru
kui pettunud naisi

ma torkan endale kaks silma
ja vaatan nendest aukudest
vaikides
käeservaga suud veel ei vea

täna suhestun sinu ja ilmaga
vaid läbi silmade
suu oleks täna mu vaenlane
sealt puhuks välja vaid viha

seega
käeservaga suud veel ei vea
vaid vaikivad augud vaatavad sind

// sind püüan mõista valu täis rind // 

nii kroonilist
õnnepuudumist
polegi kogenud

see pole puudus
vaid on puue

olla permanentselt katki
valutada kogu aeg
naeratada ainult siis
kui keegi pildistab

ma olen valu ise
suur auk on rinnus
seal oli see

saad sa aru
oled reetnud
nagu ei keegi teine
minu ja mu armastuse

mu silmad ei näe mu valu
nad tunnevad seda
mu süda tunneb seda
mu kopsud ja rind

see kestab ja kestab ja kestab
ei taha mu juurest minna
ükskõik kui kaua ma vaatan
mu valu vaatab vaid vasta

see ei proovigi mõista
et sööb mu ihu ja hinge
vaid tummalt vahib ja võidab
iga sekundi ses pinges

mu kannad künnavad pilvi
ja süda on sügaval maas
liiga palju künnan ma ringi
kuid hinges teisiti saa

need vaod algavad kodust
ja lõppevad maailma äärel
ei kuskilt leia ma lootust
sest valust ei kuidagi pääse

katsu end hoida

katsu end hoida
kaasik paistab nii suln
liialt ära roida
on põhjust veel sul
oodata loota vaata
vasaku silma veri
vaid surevaid tundeid matta
mis siis et sul haiget tegi

kaduvväikeste võimaluste meri
uhub mu mõtete kaldaid
poolkuivand veri
palistab maikat
kuu paistab poolik ja viltu
ei vaheta külge mu räpane padi
käi lõpuni vittu
kui mööda must vahid

/ tekst kalvadose tellimuse ja selle kättesaamise vahel /