mulle meeldib
kui ma suudan luuletada
isegi halvasti
võime üldistada
kaob
kui olen väsinud
tööstress loob vajaduse
kõik sagarad
välja lülitada
loputada organi
suvalise seriaali
või halva raamatuga
- sellega ma lepin
kuid kas on normaalne
et ma armastan me tütart
rohkem kui ta ema
/ ja ei, ma pean silmas sootut armastust, mis seob su hinge teise külge. /
/ tagasi leppimiste juurde tulles - me võtame kergesti omaks rutiinid, ühiskondlikud ja perekondlikud kohustused, mustrid, kuidas lehm jõuab lauale ja sealt suhu, kõhtu, kuidas talvekummid vahetuvad või hommikune äratuskell defineerib päeva alguse - see kõik on normaalne.
kas peab - on mu küsimus. sama moodi nagu küsida võiks oma tunnete ja mõtete osas iga päev.
ma kadestan inimesi, kelle vabadus ja julgus olla vaba (näiteks liisingust või majalaenust) on suurem, kui mul. ma kadestan isegi heidikuid, kui neid nii üldse võib nimetada, sest palju meile tegelikult vaja on? kalli hinnaga ostetud nimi on ju tegelikult väärtusetu. /
/ oi, kuidas ma vahel endas vahel kahtlen. /
