/ lugemisel kuulata kõrvale
cocteau twins: donimo (albumilt treasure, 1984) /
elasid kord
kaks kubemekarva.
üks neist elas tommi kubemes.
oli selline
teistest veidi erinev.
veidi heledamat karva,
veidi peenem,
veidi sirgem,
paari tugevama jõnksuga.
oli veidi pikem,
kui teda ümbritsevad teised karvad.
ta oli luuletaja,
see kubemekarv,
uneleja filosoof
ja hea südamega.
just seepärast,
kuigi teistest erinev,
hoidsid teda,
teda ümbritsevad teised karvad.
elasid kord
kaks kubemekarva.
teine neist elas pipi kubemes.
tiheda krussis vaiba sees
oli teistest veidi erinev.
selline lühike,
nääpsukene karvake
oli visa sisu
ja vinske koega jõhvike.
oli kunstniku hingega,
kel meeldis vahel nügida,
meeldis ärgitada teisi.
tihti maalis
vaatepunktist reisi.
sõimas, ropendas, kui juhtus
end teiste vastu ära lööma.
kuid temastki peeti lugu,
sest oli pipi kubemes
see väike heatahtlik,
mässumeelne karvake.
elasid need kaks kubemekarva,
kui ükskord
juhtus uskumatu lugu.
kahe inimese armastus
tõi kokku kubemed.
me kaks karva
kohtusid siis esimesta korda.
juhtus, et kohtusid
ka teine ja kolmaski nad kord.
ja siis hakkasid nägema
teineteist nad peaaegu iga päev -
ja vahel juhtus,
lausa mitu korda.
nii leidsidki teinetest
need kaks karvakest.
teistest erinevad,
teineteisi täiendavad
armusid nad jäägitult.
kolisid kokku
ja ajapikku
hakkas nende ümber
ilmuma teisi
väikseid karvakesi,
nende sarnaseid.
nii tekkis tommi kubemesse
väike heledamat sorti laik
ja pipi omasse
selline tihedam,
madalam ja tugevam.
elasid kord
kaks kubemekarva
ning kui pipi ja tommi
suguelu lõpetanud pole,
elavad need kaks karva
veel tänaselgi päeval
tihedasti koos.
