häälekas...

Süda karjub sees kui hull,
rabeleb ja rapsib rinnust välja,
liha rebeneb ja ribid mul,
ta juba vaatabki, et välja.

Miski verest märg ja tukslev
röögib räigelt silma sisse
karje näkku keha ukselt
verepurske häälelisse.

raagus puud

Lähen välja T-särgi väel,
kõnnin vaikides päikese kätte,
ma läidan suitsu paremal käel.

Päike kui armastus silitab põske,
tuul kergitab ihu peal karvad -
mul on külm ja väljas on rõske.

Ma armastan sind, kuid olen ikkagi kurb,
ilm on siin ilus,
kuid raagus on puud ja eluta muld.

türbel

türbel, türaürbel, eile sai sellest distantssuhtest ikka kopp ette küll...

ühtepidi olen südantpidi selle tibi küljes nii kinni,
teisipidi, aga vot teisipidi edasi ei saa.

Päikesele

Päike mu arm,
mu südame soe,
meil kliima on karm,
su kaissu ma poen.

Sa annad mul sooja
ja silitad pead.
Me koos lähme looja.
Su juures on hea.